Alessandro Egger on 22-aastane parkuuri treener ADD Academy Finistère’ist ja ta on parkuuri treeninud juba üheksa aastat. Alessandro otsustas koos oma sõpradega luua parkouriühingu, et neil oleks mingi turvaline koht, kus saaks kindlustatult siseruumides treenida. Üha rohkem teismelisi hakkas nende juurde saabuma ja nende treeningutel osalema ning sellest hetkest alates otsustasid nad neid treenida. Treeningmeetodid põhinesid nende enda kogemustel ja mõne aja pärast tundsid nad, et sellest ei piisa. Kuigi nende kogemused kasvasid pidevalt, tänu õpetamisele ja Parkouri kohtumistel osalemisele üle Prantsusmaa. Alessandro otsustas minna Pariisi ja treenida ADD Academy Paris’is. 2014. aasta mais sai Alessandro loa avada uus akadeemia, nii sündis ADD Academy Finistère. Kõigi nende aastate jooksul õpetas Alessandro Parkour’i ja käis samal ajal spordiülikoolis. Alessandro lõpetas sel aastal spordi ja juhtimise eriala.
Parkour, tuntud ka kui Art Du Déplacement (liikumiskunst), on füüsilisem viis oma ümbritseva keskkonna kogemiseks – kõndimise asendamine jooksmise, hüppamise ja ronimisega. Parkour ei ole pelgalt spordiala vaid seda võib pidada inimlikuks seikluseks, mis aitab harrastajal ületada oma hirmud ja arendada oma füüsilisi ja vaimseid võimeid.
Arvestades meie pidevalt korduvat elukorraldust – ärkamine, tööle minek, koju minek, magamine – on paljud meist stressis ja ülekoormatud linnades, kus me elame. Parkour on viis, kuidas ümbritsevat linna omaks võtta, selle asemel, et elada piiratud elu.
Parkuuri võib harrastada igas vanuses ja igal tasemel. Ringi jalutades näeme, kuidas lapsed teevad oma esimesi samme Parkouri suunas kui nad kasutavad oma linnakeskkonda ära, ronides madalatele seintele ja hüpates kõikjal. See ongi Parkour.
Soovitan igale noorele teismelisele, et ta võtaks ühendust Parkouri kogukonnaga seal, kus ta elab. Miks? Sest noortena ei ole meil hirmu, hüpates ühest kohast teise. Teismelised valmistavad oma keha ette löökide vastuvõtmiseks ja tugeva lihaskesta ehitamiseks ning Parkouri kogukond aitab neil oma oskusi turvaliselt arendada.
See on lihtsalt hämmastav. Alguses ei ole su keha selleks valmis. Esimestel päevadel valutab keha ja sa avastad uusi lihaseid.
Füüsiline treening ehk oma keha koordineerimine on tõesti oluline iga inimese jaoks, kes soovib L’Art Du Déplacement’i treenida. Laurent Piemontesi, algse Parkouri grupi Yamakasi asutaja, selgitas seda kui vajadust “valmistada oma keha ette mitte järgmiseks hüppeks vaid järgmiseks kümneks aastaks, kui sa harjutad”.
Parkouri kasulikkus on märkimisväärne igat tüüpi harrastajate jaoks:
L’Art Du Déplacement on terviklik spordiala. See arendab meie meelt ja vaimu erinevate harjutuste kaudu.
Yamak Spiritiga õpime:
See on filosoofiline vaatenurk, mida me kasutame iga päev.
Õppige ka hirmu ära tundma ja mõistma. Keegi ei peaks harrastama Parkour’i ilma hirmuta. Hirm on alati olemas ja see tuletab teile meelde, kui riskantne on liikumine, mida te olete valmis sooritama. Teie pea, teie teadvus, ütleb teile, kas olete hüppeks valmis või mitte. Te olete seda võib-olla sadu kordi varem proovinud, kuid võib-olla olete täna veidi väsinud või hajameelne, te õpite teadma, millal tegutseda ja millal lõpetada.
Enne hüppe sooritamist hindan ma alati riski mõeldes: “Okei, täna on tuuline, natuke libe, ma peaksin tähelepanu pöörama oma jala asetusele, kui ma ei taha kukkuda jne.”.
See on oluline, sest tegemist on sellega, et õppida keskenduma liigutusele endale, mitte näitamisele. Paljud inimesed näevad treeningutega alustades, et inimesed vaatavad neid ja aplodeerivad igale edukale liigutusele, mis paneb neid tahtma end veelgi rohkem pingutada. See võib aidata teil oma võimeid avastada, kuid ilma hirmu teadvustamata on see lollus.
Teistele ei meeldi, et neid vaadatakse, näiteks mõnikord roomame põrandal või veereme, ja nad ei taha, et neid kiusatakse. Sellisel juhul on vaimne treening õppida ennast ülejäänud maailmast ära lõikama: harjutada Parkouri’t enda, mitte teiste jaoks. Parkour võib aidata inimestel ka oma isiklike probleemidega silmitsi seista, sest nad õpivad, et iga füüsilise objekti ületamisega on neil vaimne võimekus kõigi väljakutsetega, millega nad kokku puutuvad, toime tulla. Küsimus on visualiseerimises ja sama võrdsuse kohaldamises kõigi takistuste suhtes.
Treenides on vaimne pool sama oluline edu saavutamiseks kui füüsiline. See aitab teil avastada, kes te olete, mida te suudate ja ka seda, mida te ei suuda.
Parkour aitab videomängudest üle saada. Selle asemel, et keskenduda ekraanile, paneb Parkour sind välja minema ja liikuma.
Kui hakkad avastama, milleks sa võimeline oled, on raske lõpetada. Sa tahad oma piire ületada ja astuda vastu tundmatule. Olin varem nohik, kes veetis kogu päeva arvuti ees, kuni vaatasin ühel päeval District 13, kus mängis Parkour-ekspert David Belle. Pärast seda muutus mu elu.
Mida rohkem sa treenid, seda rohkem oled valmis õppima. Ma arvan, et teismelised, kes mängivad arvutimänge, kuid on valmis proovima L’Art Du Déplacement’i, peaksid võtma ühendust kohaliku Parkouri kogukonnaga. Kui teismelised liituvad teistega, et saada tuge ja nõuandeid, siis on neil lihtsam ja kiirem seda spordiala õppida. Inimesed, kes on ekraanide ees kinni, võiksid olla hoopis õues tervisliku elu juures, kui nad prooviksid Parkour’i.
Minu meelest ei ole sa kunagi piisavalt valmis. Raske keha koordineerimise ja tehnilise töö saavutamine võib võtta mitu kuud või isegi aastaid, kuid oluline on jätkata treeninguid, et ehitada ja säilitada oma jõudu.
Meil on ainult üks keha, üks mõistus ja üks vaim. Kui me ei ole valmis, võivad tagajärjed olla kohutavad. Sa pead õppima kuulama oma keha, teadma, millal sa oled väsinud. Mõnikord tunned end suurepäraselt, kuid su jalad on väsinud ja sa otsustad teha ühe viimase liigutuse. Sa oled seda võib-olla harjutanud 100, 300, 500 korda ja pole kunagi ebaõnnestunud, kuid äkki maandudes murrad sa oma jala. See juhtus minuga paar aastat tagasi, kui ma treenisin liiga kõvasti ja mul tekkis jõusaalis olles stressimurd: Olin füüsiliselt valmis, kuid mu keha oli väsinud. Parkouri harrastaja peab pidevalt treenima. Meil on alati midagi, mille nimel töötada, muidu oleks igav.
Enamasti treenime väljas tänavatel. Me tahame hoida treeningut õues, sest siseruumides pööravad inimesed vähem tähelepanu ohule. See on normaalne, sa oled soojas ja pehmes keskkonnas, kus on põrandamatt, miks sa siis vaevud? Kui aga ilm on halb ja me anname algajatele tunde, siis läheme nende ohutuse huvides siseruumidesse, sest õues on sel hetkel väga libe ja riskantne nende jaoks.
Meile meeldib ka paljajalu tunde anda. See tuletab harjutajatele meelde, kui haavatav on nende keha keskkonna suhtes. Treeningpaigad on erinevad: kesklinnas, metsas, rannalähedasel liival. Meile meeldib treenida treppidel – või mis tahes kohas, kus keha koordineerimine võib olla raske.
Valmis Parkouri treeningpargid on tõesti huvitavad, sest need on hoolikalt kujundatud kogukonnale, distsipliinile ja neis kasutatakse hoolikalt valitud materjale, mis on libisemiskindlad. See tähendab, et me saame treenida ja õpetada heades tingimustes isegi siis, kui ilm on halb. Parkouri park vajab erinevaid mööbliesemeid, mis on löögi-, rooste- ja ilmastikukindlad ning mille osi on lihtne vahetada, kui peaks tekkima mõni kahjustus. Samuti on vaja head põrandat, mis on libisemisvastane ja ei saa kahjustusi ilmastiku jms. oludes.
Parkuur peab olema vähemalt 50 m ruutmeetri suurune, seal peavad olema rööpad hüpete ja täppishüppete jaoks ning seinad rohkemate hüpete ja kassihüppete jaoks. Hea pargi puhul ei ole mingit maksimumpiiri.
Kõige olulisem on alati meeles pidada, et erinevate toodete mõõtmed peavad olema treeningule sobivad. Parkouri puhul peab harrastaja olema võimeline kohanema oma keskkonnaga, kuid kui luuakse park, tahab harrastaja lõbutseda – ta ei taha kannatada sobimatute mõõtmete tõttu.
Kujundajad peaksid saama sissejuhatuse Parkourisse ja kogema ise erinevaid liikumisi. Nii saavad nad end Parkouri harrastaja nahka panna. Samuti peaksid nad tegema otse koostööd asjaomaste inimestega, et arendada tooteid vastavalt konkreetse Parkour-kogukonna vajadustele.
Mõned rühmad võivad teha ka Street Workouti, ujumist või võimlemist, kuid Parkouri kogukond on tõesti Parkouriga kokku keevitatud. Olen jälginud Parkouri harrastajate ja võimlejate vahelisi suhteid ja need ei ole head. See tuleneb sellest, et võimlejate vaatenurk on väga sirge ja distsiplineeritud. Street Workout’i harrastajatel ja Parkouri sportlastel ei ole sama rangus ja seega võib koostöö olla keeruline. Inimesed, kes vaatavad Parkour’i, võivad öelda, et nad vaatavad Street Workout’i elemente või vastupidi. Me lihtsalt kasutaksime konditsioneerimisvahendeid erinevalt.
Kui sul tekkis huvi Alessandro`s loo vastu, siis jäta meelde Lappset Parkour Solutions kui võimalus pakkuda treeningkohti. Lappseti Parkour tooted on turvalised algajatele, pakkudes samas rohkelt väljakutseid ka edasijõudnutele. Erinevate oskustasemetega arvestati juba planeerimisfaasis, sest spordiala professionaalid olid kogu tootearenduse vältel kaasas (Parkour Academy Finland).
Marsruutide kavandamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata varustuse vahemaadele ja erinevate elementide asukohale üksteise suhtes. Parkouri ala kujundamine on suurepärane võimalus alustada suhteid kohalike tracuritega. Kui see ei ole aga võimalik, on alati võimalus valida selle asemel sobiv valmis kujundus oma ala jaoks. Ala kujundamisel saate kasutada ka Lappseti MyDesigni meeskonna eksperte, mille disainerid teevad tihedat koostööd parkuuri professionaalidega.
ADD Academy Finistère on 2011. aasta veebruaris loodud ühendus. Algse Parkouri grupi Yamasaki liikmed koolitasid instruktoreid.
Akadeemias austatakse Yamaki vaimu, kusjuures treeningud on palju rohkem kaasatud kui tavaliste Parkouriühenduste treeningud Prantsusmaal. Pühendame 80-90% igast treeningust konditsioneerimisele, sest peame seda liikumise omandamise võtmeks. Konditsioneerimine peaks olema algusest peale fookuses, kuna seda on hiljem raskem saavutada, samas kui tehnilist poolt saab aja jooksul parandada.
Alessandro Egger
Coach de l’art du déplacement
Kõik õigused kaitstud Fixman poolt 2024
